Naljandid ja anekdoodid
See jaotus oli ühtlasi väärtusjaotus: satiiri, eriti nn. sotsiaalset satiiri hinnati
märksa kõrgemaks kui huumorit, sest marksistliku teooria jaoks olid paljud vaimse kultuuri
nähtused eelkõige klassivõitluse relvad. See määrang polegi folkloorse nalja kohta iseendast üldsegi
mitte vale, sest see nali on tõesti sihtinud ja sihib meeleldi oma pila kõigi härrade, ülemuste, juhtide,
poliitikute jts. vastu ning L. Lombardi-Satriani on nimetanud folkloori tervikuna "vastuvaidlemis-
kultuuriks" (the culture of contestation), mis vastandas end kõrgkihtide ametlikule kultuurile.
Muidugi transponeeris nõukogude teooria selle kõik puhtalt minevikku ja/või teistele
formatsioonidele ja keeldus kategooriliselt tunnistamast seda, et nõukogude reiim ise oli poliitiliste
anekdootide ammendamatu allikas ja inspiraator.
Folkloorses naljas eristub välja kaks ajaloolist kihti, mis esindavad ühtlasi kaht struktuuritüüpi:
annaabi.ee 
