Enn vetemaa
kaudu jälgib ta konformismi ja kõlbelise relatiivsuse nähtust. Ka kasvab siit välja poleemika tahtelise
inimkäitumise kontseptsiooniga: ei ratsionaalne tahe ega moraalne teadvus näi tegelaste käitumises olulist
osa etendavat. Selliselt inimese olemust lahates avastab autor oma tegelastel moraalse teadvusetuse
reministsentse, mis kõige ehedamal kujul on välja arendatud ürgses ja primitiivses noores Kalevipojas. See
aga ei tähenda veel, et tegelastel oleks sotsiaalne vastutusteadvus atrofeerunud, vastupidi, moraalse süü
suhtes on nad vägagi tundlikud. Vetemaa väikestes romaanides avanev maailmapilt on paradoksaalne --
teod, mis võivad olla hästi kavatsetud, saavad tegelikkuses pahelise värvingu ning oma algsetes taotlustes
üldsegi mitte paheline tegelane muutub tegutsedes iseenda vastandiks. Peale järelduste inimloomuse ja
käitumise kõlbelise struktuuri kohta teeb autor veel järeldusi selle kohta, kust kurjus pärineb ja kuidas see
ühiskonnas toimib