Enn vetemaa
Ruubeni tüüpi tegelased
kalduvad oma otsustusja vastutusvõimetuses meelsasti kompromissi, nende käitumist iseloomustab
inertsus ja tahtenõrkus, nad annavad järele väikeste sammude kaupa, pettes end lohutustega järeleandmiste
ajutisusest. Nende mõttemaailmas valitseks otsekui mingi hierarhia -- väikesed kompromissid on lubatud,
suured, põhimõttelised aga enam mitte. Ometi saavad tegelase elukäigus saatuslikeks Just need väikesed,
minevikus toimunud vastutulekud -- need on põhimõtteliste reetmiste otsesed eelkäijad. Seepärast
kogevadki Vetemaa tegelased oma tahtevõimetust, tunnet, et oled mutrike, hammasratas vaenulikus
süsteemis, mingis absurdses isetöötavas masinavärgis.
Vetemaa labiilne tegelane oma vahekorras ühiskonnaga on sugulane eksistentsiaalse subjektiga:
välismaailm on üksiku suhtes vaenulik jõud. Ruuben arutleb: «Üksikisik ei tähendanud midagi» ja «see oli
mingi imelik isetöötav masinavärk»
annaabi.ee 
