Maailmakirjandus IV
kohta, langeb kokku üldiste muutustega. Ta järjest eemaldub valgustuslikust hoiakust, mis tähendas
kunstinähtuste kasutamist sotsiaalsetena. Osalt vaadatakse kunstinähtusi kui sotsiaalseid, osalt kui
eraldiseisvaid, mida tuleb vaadelda väljaspool ühiskonda. Pm asi iseeneses. Schlegel on esimesi kirjutajaid,
kes kunsti seabki reaalsusest kõrgemale ja selle kõrgema oleku saavutamise põhimõtteks nimetab ta
irooniaks. Ka iseenda suhtes on see iroonia rakendatav. Schlegel asetab kunsti vastuseadesse reaalse
maailmaga. Sisaldab ka kunstniku ja kodanlase vastuseisu. Fragmentides läheb oma teooriaga edasi, võtab
kõne alla romantilise poeesia. Püüab määratleda, mis on romantiline poeesia e uus poeesia. Suunatud
normeeriva esteetika vastu. Laiemas plaanis ka klassitsistlike kunstinõuete vastu. Juba kriitilistes
fragmnetides Schlegel loob omamoodi vormi - fragment, mis kasvab välja varasemast valgustuslikust
vormist nimega maksiim
annaabi.ee 
