Sissejuhatus vene kirjanduslukku II
1847. aastal rendivad selle ajkirja kaks vene literaati N. Nekrassov ja I. Panajev. Panajevil oli
raha ja Nekrassov oli väga andekas kirjastaja, luuletaja ja toimetaja. Luulet enam aktiivselt ei
pruugita ega kirjutata. Nende zanrite asemele tulevad teised zanrid proosazanrid:
olukirjeldus, jutustus, novell, lühijutt, romaan. Tähtsa koha omandab olukirjeldus. See on
otseselt seotud ka realismi tekkimisega. Kirjanikud arvasid, et tegelikkust saab kirjeldada
tõepäraselt. See on vastureageering romatismile. Romatismi hinnatakse halvustavalt, kuna ta
põhineb väljamõeldisel. Ei kirjeldata enam suurseltskonnaelu, vaid hakatakse kirjeldama
tegelikkust. Tekib küsimus, mida tegelikkuse all mõeldakse. Selle all mõeldakse sootsiumi
alamkihtide elu: talupojad, köögitüdrukud jms lihtinimesed. 1861. kaotati Vm-l pärisorjus.
Enne kujutati seda, mis oli kaunis. Esimesena hakkas neid mõtteid arendama Belinski, kes oli
tolle aja kõige silmapaistvam kriitik
annaabi.ee 
