"vastupunnivalt" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Nägid, kudas ta muigas. Siiski, ükskõik! Peaasi, et mul oli õigus, kui ma sulle ütlesin: ära karda. Mina oma seltsimehi ja sõpru hädasse ei jäta, nagu teeb seda Jürka. Kui võtan juba kord vastutuse oma peale, siis ka vastutan. Ajan vana marru ja nõnda siis lõpebki kõik. Aga nüüd lähme pisut üles Siberisse, ma näitan sulle midagi. Siin ei saa ju ainustki mõistlikku sõna kõnelda, igal pool on kõrvad ja silmad. Tule, tule, ega me kauaks sinna ei jää." Küll vastupunnivalt, aga ometi, laskis Indrek enda üles Siberisse tirida. Seal viis Tigapuu ta käsikaudu kuhugi voodile istuma ja pani talle mingisuguse pehme asja põlvile. ,,Katsu seda, kas aimad, mis see on," ütles ta. ,,Eks ole pehme. Ja katsu veel seda, tunned! Nagu siid! Ja katsu, kui raske. Tähendab -- pehme ja raske. Üle kolme naela. Ja puhas nopitud sulg, selge udu, minu rikka onu kink. Vähemalt paar rubla väärt. Ja tekk oma poolteist, alla seda ei saa juuditurultki