"vastuhelgis" - 1 õppematerjal

Goethe - Noore Wertheri kannatused

Lk. 87- Eile õhtul kiskus mind õue. Korraga oli tulnud sula, ma kuulsin, et jõgi on üle kallaste tõusnud, kõik ojad suureks paisunud ja mu armas org allpool Wahlheimi üle ujutatud! ... Oli kohutav vaatemäng näha ülalt kaljult all kuuvalguses tulvavaid voogusid üle põldude ja aasade ja hekkide ja kõige muu veeremas, avar org kõrgemal ning madalamal üksainus mäslev meri tuule vihinas! Ja kui siis kuu sünkja pilve tagant taas nähtavale tuli ja vood mu ees vapustavalt kaunis vastuhelgis kohinal mööda rullusid, haaras mind kõhedus ja otsekui joovastus! Ah, avali käsi seisin ma kuristiku serval ja ohkasin: ,,Alla!, alla!", olles ekstaasis valmis oma piinas ja kannatused sügavikku paiskama, lainete kombel virusse viskuma! Kokkuvõtteks: Werther oli loodusesse kiindunud, see oli talle üks loomulik osa elust ja ei möödunud ühtegi päeva ilma selleta, et ta poleks käinud tunnikese jalutamas.(näiteks oli ta endast väljas, kui puud maha võeti) Werther ja inimesed: Lk