Lydia Koidula "Tammiste küla veskitondid"
Tammiste veskil olid minevatalvised
linad kujutud, uhutud ja kapsataimed istutatud. Õues oli soe ilm, päike säras ja kuivatas
viimaseid talve veepiisku.Vana Riinuga oli teisiti , selle rinnus matsid paksud lumehanged
rõõmu ja rahu kinni ja hirmu-ahastust mässasid vaese eidekese põues, nagu kesk parema
talve aegadel. Hinn ajas ka aegajalt kosjajuttu selgemalt ja kindlamalt, poisi pea hakkas
püsti ja kukklasse tõusma. Miina, aga ei saanud midagi aru, mis emal viga on, miks ta poisi
vastuhaugutamist ja suur suud kannatas. Miina pani Hinnu proovile, ja küsis eidelt kas ta
ikka on nii tasane ja hea, Miina hakkas suure häälega naerma, kui Hinnu paariminemisest
nimetas, ning mida pahasekmaks Hinnu meel muutus, seda enam Miina naerma hakkas.
Miina vihjas talle et ta võiks minema minna, aga otse ei saanud ta seda öelda, sest ema oli talle
öelnud et see toob halva maine kaasa ja ei ole viisakas, Miina sai aru et see raske mure eite
Hinnuga nõnda käskis ümber käia, nagu ta käis