Ajalooga leppimine – kas eestlasele talumatu?
Punaarmee Irboska või Komarovka lähedal suurtükkidest oma vägesid tulistanud,
paugutamise Eesti-poolseks kallaletungiks kuulutanud ja seejärel tankidega üle piiritõkete
sõitnud, tulnuks meil agressioonile vastu hakata.
Nagu teame, toimis Eesti vastupidi. Tänapäeval teame palju muudki. Seitse kuud pärast
piiriväravate avamist Punaarmeele ehk 17. juunil 1940 okupeeris seesama Punaarmee kogu
riigi ja järgmisel viiel aastal kaotasime ligi viiendiku elanikkonnast. Sestap on praegustel
vastuhakuapologeetidel lihtne väita, et ränki kaotusi poleks Eesti vältida suutnud nii või teisiti
ja hääletust alistumisest olnuks võitlemine ilusam.
Hinge raviv ajalugu
Mida aeg edasi, seda populaarsemaks säärane rehkendus muutub. Põhjust ei ole raske mõista.
Eestlase hing on haige. Me saame ennast pidada Euroopa üheks vanemaks etnoseks. Aga
ajalugu on meile vilets. Ei kuningaid, ei vallutusi, ei hiilgeaegu. Ikka lüüasaamised,
alistumised, äpardunud vastuhakud. Oleks mehemeel vähemasti 1939
annaabi.ee 
