Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
temale kahjulikku eesõigust piirata, kuid see oli juba hilja ja tal ei olnud enam hästi võimalik
seda läbi viia: vasallid olid valmis isegi välismaaga konspireerima (v. Transehe, n. t., lk. 14, 85).
Lootus, võõrast ikkest pääseda, pidi nii eestlastel raugema. Küll oli saarlastega veel 1345-ndalgi
aastal leping tehtud, kuid selle lepingu uueks tingimuseks oli sõjariistade väljaandmine ja oma
kindluse mahalõhkumine. Igatahes ei ole suuremaist vastuhakkamistest järgneval ajal midagi
enam kuulda. Maa oli elanikkudest ka Saaremaal hõredaks jäänud. Uutel vasallidel oli lõikust.
Juba vasallide ligiduse ja rohkuse pärast ei võinud eestlaste kavatsused saladusse ega nende
kogunemised tähelepanemata jääda. Tekkivaid liikumisi ja kavatsusi võidi sel teel lossidest kohe
alguses maha suruda.
Muidugi ei olnud veel igal pool just nii ränk seisukord juba maksmas kui Harjus-Virus, kuid ta
annaabi.ee 
