maakasutajate tasu feodaalühiskonnas kasutatava maa eest maaomanikule. Sisuliselt tähendas see kohustust anda maaomanikule osa oma talumajapidamise saagist, mis põhiliselt tasuti teraviljaga. 15. sajandil hakati pagenud talupoegi tagasi tooma või nõuti neid välja- põhimõtteks oli: ,,Mees või võlg". Väga paljudes eramõisates mindi 16. sajandil peaaegu täielikult üle loonusrendilt raharendile. Talupoegade vastuhakke esines palju väljendudes kaebuste esitamises mõisnike peale, vastuhakkamistes mõisasundijaile ning minema kolimistega. Kuna talupoegade omavolinine ümberasumine teise feodaali valdustesse oli muutunud pea massiliseks, võtsid mõisnikud piirkonniti vastu vastastikulise otsuse, mis ütles, et pagenud talupoeg tuleb välja anda. 1458. aastast on säilinud selline kokkuleppe Tartu piiskopkonnast. Moodustati Adrakohtu ringkonnad ja pandi ametisse adrakohtunikud. 15. sajandil sai alguse ka talupoegade müümine maast ja perest lahus. Esialgu säilis
Eesti rahvas oli määratud hävimisele, — kui teda poleks päästnud Tannenbergi lahing (1410). Ometigi tuli leppida täie- liku varjusurmaga. Linn võeti võitjate poolt üle, eestlane sulatati võõraks rahvuseks. Maa aadel tapeti enamikus maha, — jäi vaid eesti talupoeg, kes pikapeale orjastati. Nii vegeteerus eestlus talupojas sajandeid, avaldades end keeles, rahvaluules ja rahvalaulus, primitiivses rahvakunstis, põlluharimisega seotud rahvateaduses ning vahetevahel vastuhakkamistes. Linna on küll valgunud sajandite kestel eestlasi maalt, maa-orjuse pagulasi. Vähemnõudlik on leidnud siin kergemat elu, jäädes ehk nimeliselt eestlaseks väikegildidesse ja teenijas-tööliskonda, omandades jõudumööda võõrast tsivilisat- siooni. Nõudlikum aga, kes oleks võimeilt kõlvanud teiste juhiks, kas ei leidnud otsitavat või maksis selle eest hingehinda: müüs oma iseteadvuse, enesetunde, tunnistas end alaväärtuslikuks ja lasikis end ümber valada, andis oma värske
annaabi.ee 
