Kirjandus RENESSANS
seisulike normide kommitsaist.Oluliseks sai inimese individuaalsus-isikupära
Renessansiga on lahutamatult seotud humanism ja humanistid. Algul, vararenessansis hakati
humanistideks (ladina keels humanus ``inimlik`) nem. Õpilasi, kes uurisid ja tutvustasid
antiikkultuuri. (kuigi antiiki tunti mingil määral ka keskajal antiikkirjandus on suurus osas
säilinud tänu kesksaegsete munkade ümberkirjutustele - , ei olnud keskajal antiigi mõistmiseks ja
vastuvõtmiseks valmis). Humanistid vastudusid toloogidele ja vaimulikele, kes olid keskajal
ainukesed õpilased.Kuid juba õige pea, aletes (1304-1374), hakkas humanism tähendama
inimese ja inimlikkuse kaitset, inimese vabastamist kiriku, seisuslike normide, maise võimu
orjusest.
Seepärast tuntakse humanistidens nii renessansiaegseid õpetlasi, kes enamasti kirjutasid ladina
keels ja uurisid mingit kitsast ala antiigid, kui ka kirjanikke (nt: Petraca, Boccacio, Shakespeare,
Cervantes) kes n-ö võitlesid inimese õnne eest.