Oskar Loorits - Eesti rahvausundi maailmavaade
aga ka surnute hinged. Kui inimene muutub järsku hoopis teistsuguseks,
satub marru, jääb segaseks, hajameelseks jms, siis ei arutatud vanasti
mitte, mis temaga juhtunud on, vaid küsiti, kes nüüd siis temasse on
tunginud.
Sellist arusaama haigusest kajastab ilmekalt usk luupainajasse: see on
teise inimese, harilikult elava, harvemini surnu, sootuks harva koguni
looma hingejõud, mis tuleb vaevama kas viha, kättemaksu, kadeduse või
vastuarmu puudumise jms pärast magajat ennast või selle loomi.
Sellises õhkkonnas saab tähtsaks isik, kel on võimed ja vahendid arstida
ja aidata, või ka haigeks teha ja suretada. Nõnda areneb nõidade tähtsuse
tõus.
Aegamööda hakatakse mõningaid haigusi kujutlema eri olenditena,
iseseisvate vaimudena. Näiteks katku kujutletakse haigusvaimuna, kes
sõidab inimesena (tihti vanamoelises rõivastuses, kolmnurkne kübar
annaabi.ee 
