V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kadus välgukiirusel. Enese üle valitsedes ütles ta rahuliku rangusega:
427
«Vader Jacques, teie tulete sisse, liiga omapead!» «Majesteet, väljas on mäss!» kostis
hingeldav «vader Jacques» uuesti.
Kuningas, kes vahepeal püsti oli tõusnud, võttis tal käsivarrest kõvasti kinni ja sosistas nii,
et teised ei kuulnud, vaoshoitud vihaga talle kõrva, ise kõõrdi flaamlaste poole vaadates:
«Vait! Või kõnele tasa!»
Vasttulnu taipas ja hakkas kuningale ärritatult, kuid tasa midagi jutustama. Kuningas
kuulas rahulikult. Willem Rym pööras Coppenole'i tähelepanu vasttulnu näole, riietele, ta
nahaga vooderdatud mütsikesele (ca-putia fourrata), ta lühikesele ametmantlile (epitogia
curta), ta mustale sametkuuele, mis näitasid, et on tegemist arvekoja juhatajaga.
Vaevalt sai see mõne sõna seletada, kui Louis XI naerma puhkes:
«Kas tõesti? Kõnelge kõvemini, vader Coictier! Milleks nii tasakesi