PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
aastate lõpul suutsid võimud anda (kas tahtlikult või
tahtmatult) punkaritele äärmiselt tõhusa vastulöögi: lubatud olemine tähendas ametlikku
heakskiitu ning sisuliselt kadus see, mille vastu oldi kogu aeg võideldud.
Lisaks mängis punkliikumise varjusurma langemisele 1990. aastate algul kaasa tulihingeliste
punkarite pettumine liikumises ja teatava anoomia tekkimine – NSVL varises kokku, endine
vaenlane oli kadunud, kuid algas kohati veelgi hullem kauboikapitalismi aeg vasttaastatud
rahvusriigis. Karmilt ja kalgilt sai arusaadavaks, et pika vastupanuliikumise tulemusena oli
jõutud sinna, kust Lääne punkarid 15 aastat varem alustasid – demokraatliku riigisüsteemi
ning kapitalismi siunamiseni.
Intervjueeritavad mainivad pungiga aktiivselt tegelemisega lõpetamise põhjuseks eelkõige
tüdimust ning tunnet, et nende edasine tegevus on mõttetu. Anti Pathique sõnab, et väsis
1980. aastate lõpul pidevast õllepidudel käimisest. Ta ütleb, et oleks punkariks jäänud
annaabi.ee 
