Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
nõrgendasid eestlaste ühist fronti ja sundisid noorkristlasi abi ning tuge sakslaste juurest otsima
ja nendele selle tõttu enam alistuma, kui seda muidu ehk tarvis oleks olnud.
Eeskätt paganausu poole hoidjad ei taha võõra valitsusega hästi leppida, liiatigi et võimumehed,
iseäranis ordumehed vägivallategusid toime panevad ja paavsti antud lubadusi pärismaalaste
suhtes jämedasti rikuvad. Ühenduses taanlaste vastoluga orduga ja ühenduses leedulaste
sõdadega tõstavad eestlased sagedasti võitluselippu. Iseäranis pärast Durbeni lahingut on ordu ja
ristiusuliste valitsus kõvasti kõikumas. Paavst hakkab ordut vähehaaval ikka enam soodustama.
Ristisõdijad (ja lunastusrahad ristisõjast vabastamise eest) määratakse nüüd otseteed ordule toeks
ning ordu käsutada. Paavst jõuab otsusele, et ilma orduta on ristiusuliste valitsus ja ristiusk
Liivimaal hädaohus
annaabi.ee 
