õppides loon ennast
Oli 5. oktoobri öö aastal 1982. Tundsin, et keegi tõmbab mind tugevalt peast. Surusin vastu, karjusin
täiest kõrist, ent kasu sellest polnud, agressiivsed käed said oma tahtmise. Lõpetasin vastumeetmed ja
lasin asjadel nende loomulikku rada mööda kulgeda. Ühtäkki ei olnud mul enam üldse kodune tunne.
Olin kuskil suures valges kõrge laega ruumis. Vastu kogu keha õhkus harjumatult külma ja rõsket
õhku. Ninna tungis vastikusttekitav medikamentide lõhn, mis minus tänini võõristust tekitab, kui taas
sinna majja haiglasse satun.
Ehkki esimesed kogemused ümbrusest olid vastumeelsed, polnud see uus maailm üldse kole, vaid
hoopis ilus, hele ja nii-nii suur. Tõsi küll, järgnevatel aastatel pidin tõdema, et ta muutus järjest
väiksemaks. Õigemini mina sain suuremaks. Hakkasin taipama, millisesse räpasesse mängu mind on
tõmmatud
annaabi.ee 
