Tänavaelu
tänavalapsi silmates mõtleb nii mõnigi, et uih, need on nii halvad ja ulakad lapsed, targem on
neist eemale hoida. Inimesed tunnevad end hästi, et nad ise nii ei ela, neid valdab kergendus ja
rõõm, et nende elu on teisiti läinud. Tegelikkuses jääb paljudel aimamata asja tuum, et kogu see
olukord on nii kurb. See on täiesti ebahumaanne, et inimesed otsivad sööki prügikastist, kerjavad
ja paluvad almust, on alandlikud ja hoiavad teistest eemale ning peavad äraelamiseks kannatama
vastikusi ja rõvedust.
Need indiviidid, keda keegi tunda ei taha, elavad tõepoolest ebaloomulikes oludes. Inimesed,
kellel on olemas kodu, koht, kuhu õhtuti tulla ja kus end turvaliselt tunda, ei oska kunagi ennast
seada selle inimese olukorda, kes õhtuks püüab vähemalt soojema ulualuse leida kui taevaalune
ja külmunud maa. Iga vana mahajäetud maja, tuulevaikne nurgaalune sobib, peaasi, et
hommikuks ei ole külm varbaid ja sõrmi ära võtnud.