Linda Kaljundi artikli "Performatiivne pööre" kokkuvõte ja analüüs
pöördumistest performatiivsuse poole osutavad nimelt etenduste – fiestide, rituaalide
ja tseremooniate – olulisusele ühe või teise identiteedi kehtestamisel (Fine, Speer 1992).
Kaljundi kirjutab, et mineviku etendamise kõrval on ajaloolased üha enam asunud
uurima ka etendusi minevikust, mille puhul on tähelepanu pöördumisele tekstidelt praktikatele
kaasa aidanud nii uue kultuurajaloo, kui ka ajaloolise antropoloogia esiletõus. Oluline osa
ajaloolaste vastavalaadseid uurimusi keskendub just erinevatele vägivaldsetele võimuaktidele
(nt sõdadele), millega on pööratud tähelepanu eelkõige erinevate üksikjuhtumite või nähtuste
(nt viisakusnormide) kui etenduste analüüsimisele. Siiski on siingi loobutud teatri ja
stsenaariumi mõistetest ning rõhutatakse etenduste, nende tähenduste ja kulgemise
paindlikkust.
Sotsiaalse ja eriti soolise identideedi uurimisel pole mudeli dramaturgilisest
edasiarendustest lähtutud
annaabi.ee 
