Märkasin ka, et ükskõik, kui ,,rikutud" inimesed võivad olla, hoolivad nad ikkagi väga oma perest. Autor tõi väga hästi esile ka mõtted, mida 17- aastane inimene võib mõelda ning ka mida temast arvatakse. Mulle meeldis väga see, kuidas autor olukordi kirjeldas. Salinger oskas kõike kirjeldada nii, et tekkis tunne nagu ma vaataksin filmi. Peale kirjelduste meeldisid mulle väga ka Holdeni seiklused. Kõige naljakam oli koht, kus Holden oli hotellis ja nägi hotelli vastastiivas meest, kes oli pannud endale kleidi selga ja kõpskingad jalga. See seik ajab mind siiani muigama. Kuid mõni Holdeni valik tegi ka meele kurvaks, eriti see, kus ta valis oma unistuste asemel Phoebe heaolu. ,,Kuristik rukkis" oli õnneliku lõpuga, just selline, nagu kõik inimesed loodaksid. Raamatut lugedes üritasin minagi ennast Holdeni asemele panna ja mõelda, mida mina tema asemel oleksin teinud. Kuid nagu me teame, siis on ka igal raamatul oma kindel tagamõte. Arvan, et
konvendi- ja rahvakirikuks - vahevõre, esimesse pääses ainult kloostrist, teise ka maanteepoolsest portaalist. Suurpühade ajal, mil kõik külastajad kirikusse alati ära ei mahtunud, peeti jutlust väliskantslist, selle avaust näeme fassaadi ülaosas. Õdede koor paiknes põhjapoolses löövis, portaalist sisenedes vasakul. Õdedekoori all paiknes viis pihikambrit. Idatiiva teisel korrusel oli dormitoorium ehk magamissaal. Kiriku vastastiivas asus teisel pool sisehoovi refektoorium ehk söögisaal. Mees- ja naiskloostrist oli kloostri kirikusse eraldi sissekäik ja ka kirikus olid vendadel ja õdedel omaette ja eraldatud palvepaigad. Nii nais- kui meeskloostri eluhoonete keskel oli nelinurkne õu, mis oli vaba aja veetmise koht ja mille ümber paiknesid eluhooned. Õue ümbritses igavikku sümboliseeriv "lõputu tee" ristikäik, kogunemis- ja jalutuskoht.
annaabi.ee 
