Läänerindel muutusteta
ainult 3. Minnes oli meid 150, nüüd 32. Oleme tagalas ja Himmelstob
teeb ettepaneku hästi läbi saada, me oleme nõus, kuna ta aitas tule alt
välja tassida Haie. Õudust saab taluda, kui sa olukorrale allus, ent see
tapab, kui sa hakkad selle üle järele mõtlema. Püüame huumorimeelt
säilitada, kuna ilma selleta oleksime omadega läbi. Majad, kus meid
paigutati asuvad üsna kanalitele lähedal, mei käime õhtuti seal ujumas,
märkame vastaskaldal 3me naist, nad kutsuvad meid vastasmaija, me ei
tohiks minna, kui pole pääseluba, aga lähme salaja. Neid on 3, aga meid
4, niisiis otsustame Tjadeni täis joota, see õnnestub. Oleme kohal ja
lähme neiuga tuppa, temaga koos üritan hetkeks unustada sõja ja õuduse.
Sain 2 nädalat puhkust, aga ei tule kohe tagasi, kuna lähen
õppekursustele. Jõuan koju ja näen õde ja ema, mul ema haige. Õnneks
ema ei päri sõja kohta midagi, aga isa tahab kuulda jutte, räägin talle