PUNK EESTI NÕUKOGUDE SOTSIALISTLIKUS VABARIIGIS 1980-1991
erandid), mis rõõmuga vastu võeti, oli idee vägivallatusest. Tõsi, ehkki pungiretoorika kutsub
üles hävitama võimu kui seesugust, ei kutsu see enamasti üles inimeste vastu vägivalda
tarvitama. ENSVs oli algselt just vägivallatuse idee oluline, et vastanduda vaimsele ja
füüsilisele vägivallale, mis igapäevelule nii omane oli. Raul Saaremets, Kohtla-Järve punkar,
on Ida-Virumaa karmidele tingimustele viidates öelnud: „Meil oli keskkond nii karm, me
vastandusime sealsele vägivallale vaimsele asjale rõhku pannes.“132 Nõukogude elu eeldas, et
kõik inimesed on ühesugused, alluvad ühtedele väärtustele ja näevad ühesugused välja. Punk
andis võimaluse olla omapärane, sülitada ühiskondlikult aktsepteeritud väärtustele, püüda
tähelepanu ja vastanduda. Edasiviivaks jõuks oli küsimus „miks me peame kõik olema
samasugused?“133
Jürgen Rooste käis punkluulekogu „Tagasi Prügimäele“ järelsõnas välja huvitava idee, mille