". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis..." Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis avaldub hoopis kangekaelne poiss, kes oma ema sõna söögikommetest kuulata ei soovi. Ka toidulaud kinnitab Tom'i mustkunstniku vastandumust, kuna laualt puudub nii roog kui ka söögiriistad, näitlejad vaid markeerivad söömist. Söögistseen annab hea ettekujutuse kolme peategelase omavahelistest suhetest ja individuaalsetest omadustest. Poeg Tom, kes peab peale isa lahkumist oma ema nägemuses täitma perepea rolli, on kangekaelne, vaieldes emale vastu. Ema Amanda aga räägib oma minevikuaustajatest ning avaldab arvamust, et ka tütar Laural oleks vaja kosijat
Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud „Kord olid niidud rohelust täis...” Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis avaldub hoopis kangekaelne poiss, kes oma ema sõna söögikommetest kuulata ei soovi. Ka toidulaud kinnitab Tom’i mustkunstniku vastandumust, kuna laualt puudub nii roog kui ka söögiriistad, näitlejad vaid markeerivad söömist. Söögistseen annab hea ettekujutuse kolme peategelase omavahelistest suhetest ja individuaalsetest omadustest. Poeg Tom, kes peab peale isa lahkumist oma ema nägemuses täitma perepea rolli, on kangekaelne, vaieldes emale vastu. Ema Amanda aga räägib oma minevikuaustajatest ning avaldab arvamust, et ka tütar Laural oleks vaja kosijat
". Eelkõige vihjab see ema igatsusele mineviku rohelisema muru järele. Nagu ääremärkuses kirjas, on see refrään Francois Villoni samanimelisest ballaadist, mis on minu jaoks tundmatu, kuid mulle meenus kõigile eestlastele tuntud ,,Kord olid niidud rohelust täis..." Avamonoloogis astub Tom üles erapooletu jutustajana, kuid juba esimeses dialoogis avaldub hoopis kangekaelne poiss, kes oma ema sõna söögikommetest kuulata ei soovi. Ka toidulaud kinnitab Tom'i mustkunstniku vastandumust, kuna laualt puudub nii roog kui ka söögiriistad, näitlejad vaid markeerivad söömist. Söögistseen annab hea ettekujutuse kolme peategelase omavahelistest suhetest ja individuaalsetest omadustest. Poeg Tom, kes peab peale isa lahkumist oma ema nägemuses täitma perepea rolli, on kangekaelne, vaieldes emale vastu. Ema Amanda aga räägib oma minevikuaustajatest ning avaldab arvamust, et ka tütar Laural oleks vaja kosijat
annaabi.ee 
