Eleaatide koolkond
vastanditepaaridele. Ta otsib niisuguste vastanditepaaride seast kõige üldisemat ja leiab selle
kahes “põhikujus” (morphe), mida ta nimetab tuleks ja ööks (DK B 8, 56, 59; B 9, 1). Neile
kujudele omistab ta vastavalt ka vastandlikke karakteristikume; tuld iseloomustab ta kui
eeterlikku, mahedat, väga kerget, identiteeti-hoidvat, ööd seevastu kui tihedat ja rasket. Vastavate
karakteristikute kaudu jõutakse kõige üldisematelt põhikujudelt üha spetsiifilisemate vastanditeni
ja lõpuks konkreetsete nähtusteni. Iga konkreetne nähtus kätkeb endas mõlemat põhikuju. On
iseloomulik, et kui oleva tõene käsitus toetus eeldusele, et kahest vastandlikust määratlusest saab
tõene olla vaid üks, siis katse tunnetada meeltega tajutavat maailma peab põhinema just
vastandite ühendamisele.
Neile kahele printsiibile toetudes paistab Parmenides olevat ülesse ehitanud küllalt üksikasjaliku
kosmoloogia