Sissejuhatus poliitilisse filosoofiasse
Kristlus ja poliitika
Oma esimesel kolmel sajandil ei tegelenud kristlust poliitikaga. Uus Testament oli sätestanud, et
Jumal nõuab ka usklikelt alistumist maistele võimudele (Ro 13), valitseja võim on Jumalast selleks,
et suruda maha inimeste patususest tulenevat kurjust. Nagu Seneca oli rääkinud kahest riigist, nii oli
ka tagakiusatud kristlastel kaks riiki, üks oli vaimne, kus neil oli igavene elu, teine oli maine,
ajutine ja madal.
Kristlikud voorused olid vastandandlikud Aristotelese voorustele. Kristlus ei ülistanud
eesmärkidena omaette teadusi, kunsti, filosoofilist tarkust, Aristotelese jaoks oli julgus oluline
voorus, sellest kristlus ei öelnud midagi. Uhkust mõistis Aristoteles väga positiivselt (hea elu
tähendas inimpotentsiaali realiseerimist, uhkus oli osa inimesest), kristlastele oli see kõige
tõsisemaks patuks. Kristlaste põhivoorusteks olid alandlikkus ja kuuletumine Jumala käskudele.
annaabi.ee 
