KASVATUSE KLASSIKA
Mõnel on kas rohkem meelekindlust
või lihtsalt juhust anda oma kalduvustele vaba voli, kuid potentsiaalselt oleme kõik
ühesugused. Ma ise arvan, et pole ei parem ega halvem kui enamik teisi, aga ma tean, et kui
paneksin paberile kõik oma teod ja iga viimasegi peast läbi lipsanud mõtte, siis peetaks mind
kõlvatuse kehastuseks, kirjutab William Somerset Maugham (2004) oma raamatus
"Kokkuvõtteks".
Kasvatuse kesktee
Lapsekeskne pedagoogika alustas oma võidukäiku must-valge võtmes vastandamistega: vana
versus uus; autoritaarne versus demokraatlik; ainekeskne versus lapsekeskne; distsipliin
versus vabadus; tuupimine versus loovus; stimuleerimine versus huvi, autoriteet versus
partnerlus jms. Tont, mille vastu võitlusse tormati, ei olnud mitte reaalne, vaid pigem
mõttekonstruktsiooniline.
Võtame näiteks autoriteedi-küsimuse. Miks see vajalik on? Sellepärast, et laps on
järeleaimaja, kes otsib abi ja tuge. Ta ei tunne maailma ega asju, ei oska vahet teha hea ja