Barokiajastu essee
põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane kiire aeglane kiire;
2)kammerosnaat, koosneb sissejuhatusest (prelüüd) ja 2-4 tantsulisest osast ning sarnaneb
tantsusüidiga.
Sonaadi paraleelvormiks on kontsert. Enamasti oli eelduseks triost suurem koosseis. Concerto
grosso puhul on tavalisele barokktriole lisatud surem ansambel (concerto grosso).Suurem grupp
ühineb väiksemaga lõiguti, et teda kõlaliselt tähendada. Soolokontserdis vastandadatakse orkestrile
üht või mitut solisti. Solistid pole orkestris sõltumatud, vaid nende vahelõigud toetuvad orkesrti
bassile.
Sonaadi ja kontserdi kõrval oli instrumentaalmuusika olulisim vorm süit eri karakteris
tantsude, aga ka lihtsalt intsrumentaalpalade tsükkel. 17.sajandi lõpul kujunes Saksamaal
süiditsüklile kindel raam neljast erineva karakteri ja päritoluga õukonnatantsust. Itaalias nimetati
süiti partita'ks ja sellelgi ülesehtitusel polnud kindlaid reegleid.