KASVATUSE KLASSIKA
olen ma inimloomust uurinud nelikümmmend aastat, aga ikka leian, et inimene on
ettearvamatu; lähedane tuttavgi võib mind üllatada teoga, mida poleks temast iial uskunud,
või ilmutada mõne märgiga niisugust tahku endast, millest mul polnud aimugi. /.../ Kõige
rohkem ongi mind rabanud inimolendi vastuolulisus. Ühest tükist inimest pole ma veel
kohanud - hämmastav, et inimeses võivad koos eksisteerida kõige vastakamad jooned ning
moodustada seejuures veel üsnagi harmoonilise terviku. Imestan alalõpmata, kuidas saavad
ühes isiksuses peituda pealtnäha ühitamatud omadused.
LÕPETUSEKS
Mis juhtub põllu või aiaga, kui jätame need harimata ja hooldamata? Saame umbrohuvälja ja
metsistunud puud-põõsad. Mis juhtub inimlapsega, kui jätame ta ilma kasvatusest? Pole
põhjust arvata, et tulemus põllust või aiast parem saab.