Nietzsche - Zarathustra eeskõne
Vaadake, mina olen välgu ennustaja ning raske piisk pilvest: selle välgu nimi aga on ü 1 i i n i m
e n e.
5
Kui Zarathustra oli öelnud need sõnad, vaatas ta jälle rahva pääle ja vaikis. ,,Sääl nad
seisavad," ütles ta oma südames, ,,sääl nad naeravad: nad ei mõista mind, ma pole suu neile
kõrvule.
Kas peab neil enne kõrvad lõhki lööma, et nad õpiksid kuulma silmega? Kas peab kärkima
vasktrummide ja meeleparanduse-jutlustajate viisi? Või nad usuvad ainult kogelejat?
Neil on midagi, millega nad uhkustavad. Kuidas nad ometi nimetavad oma uhkusasja?
Hariduseks nad kutsuvad seda, see teeb nad tähtsamaks kitsekarjaseist.
Seepärast nad ei kuulegi meeleldi enese kohta sõna ,,põlgus". Seepärast ma kõnelengi nende
uhkusele.
Seepärast kõnelen neile kõige põlatavamast: see aga on viimne inimene."
Ja nõnda kõneles Zarathustra rahvale: