"vasktilale" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

Kütkeist pääsenud märatsev kell näitas vaheldumisi kord ühele, kord teisele torniseinale oma pronkskurku, kust välja paiskus tormihoog, mida võis neli penikoormat ringi kuulda. Quasimodo asus 8 3 selle avatud kurgu ette, ja kella käiku jälgides kükitas ta vahel maha, tõusis vahel jälle üles, hingas endasse jalustrabavat õhku, vaatas mõnikord alla platsile, mis kakssada jalga allpool rahvast kihas, vahel jälle päratu pikale vasktilale, mis vahetpidamata kõrvus ulgus. See oli ainus keel, mida ta kuulis, ainus heli, mis häiris maailma vaikust. 146 Siis ajas ta ennast kohevile kui lind päikese paistel. Äkki nakkas temasse kella maruhoog, ta pilk muutus imelikuks, ta jäi kella varitsema nagu ämblik kärbest ja hüppas siis järsku meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele,