"vasksuude" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kellalöömise hoog on drKsa jahedamaks muutunud. Varemalt löödi kelli igal 249 puhul: aeglaselt löödi kirik sisse ja välja hommiku- ja õhtujumalateenistuseks, suurkell kutsus suurele missale, laulatuse või ristimise ajal kostsid rikkalikud helic väikestelt kelladelt, nii et õhk oli täis võluvat heli-põimingut. üleni vabisev ja kõmisev vana kirik oli alati tulvil kellade rõõmutsemist. Vahetpidamata helises siin reibas vaim, lauldes kõigi nende vasksuude kaudu. Nüüd aga näis see vaim kadunud olevat. Katedraal oli sünge ija meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli siiski veel seal. Mis siis temaga oli juhtunud? Kas ehk elasid häbi ja meeleheide häbiposti pärast ta südame põhjas edasi