"vasklitrike" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kuljustrummi saatel, kaks ümarat ja puhast käsivart üle pea sirutatud, ise peen, habras ja elav nagu herilane, seljas voltideta 58 kuldmiidriga kirju undruk, mis kohevile läks ja aegajalt ta saledaid sääri näha laskis, õlad paljad, juuksed mustad ja silmis tuli -- siis tundus ta tõesti üleloomuliku olendina. «Tõepoolest,» mõtles Gringoire, «see on salamander, näkineid, jumalanna, see on menaad!» Sel silmapilgul läks üks «salamandri» palmikuist lahti ja mingi kollane vasklitrike veeres maha. «Ah ei,» ütles ta, «see on mustlastüdruk.» Illusioon oli kadunud. Tütarlaps hakkas uuesti tantsima. Võttis maast kaks mõõka, pani nende otsad vastu laupa ja hakkas neid ühele poole keerama, ise ennast teisele poole keerates. See oli tõepoolest ikkagi ainult mustlastüdruk. Kui suur ka Gringoire'i pettumus polnud, kogu sel pildil oli siiski oma võlu, oma maagiline mõju; hele ja punane rõõmu-tuli helkis elavalt inimeste