V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
esisesse puust sõime elusolend pandud. See puust sõim asus sissekäigust vasakul, otse vastu
püha Christophe'i hiiglasuurt kuju, mille poole rüütlihärra Antoine des Essarts'i põlvitav
kivist raidkuju üles vaatas juba 1413-ndast aastast saadik, kuni viimaks mõttele tuldi
kõrvaldada nii pühak kui usklik. Puusõime pandi tavaliselt leitud lapsed, et rahvas neile
halastaks. Sealt võis neid võtta kes tahtis. Sõime ees oli vaskkauss almuste jaoks.
See elav olend, kes lihavõttejärgse pühapäeva hommikul 1467-ndal aastal pärast Kristuse
sündi sel puusängil lamas, näis väga suurt huvi äratavat selles üsna suures inimeste rühmas,
kes sõime ümber seisid. See rühm koosnes rohkem õrnemast soost ja nimelt peaaegu
ainuüksi vanadest naistest.
Üsna kummargil sõime kohal seisid neli eite, keda nende hallide sutaanitaoliste ürpide
tõttu võis pidada mõne vaga vennaskonna liikmeteks
annaabi.ee 
