Valguskaablid ehk fiiberoptilised kaablit arendati välja põhiliselt mandritevahelise side tagamiseks, kuid tänapäeval on nad kasutuses ka väga paljues muudes valdkondades. Selle kaabli suurteks eelisteks on: 1) Väga suur läbilaskevõime ( kaablis palju kiude, teoreetiliselt läbilaskevõime ühes kius kuni 25 THz, praktiliselt kasutatakse praegu enamasti 10-40 GHz). 2) Väike signaali sumbuvus. Kui võrrelda vaskkaablit ja valguskaablit, siis fiiberoptilise kaabli plussid vaskkaabli ees on: 1) Suurem ribalaius 2) Suurem häirekindlus 3) Väiksem kaal ja diameeter 4) Sobib hästi info edastamiseks just digitaalsel kujul, mitte analoogkujul. Siiski on valguskaablil ka üks miinus, võrreldes vaskkaabliga. Nimelt on valguskaabli installeerimine ja hooldamine tunduvalt kallim, kui vaskkaablil. Fiiberoptiline kaabel koosneb mitmest fiiberoptilisest kiust
Arvesti sisendklemmid on 1 ja 3, väljundklemmid on 2 ja 4. Klemmide vale ühendus võib põhjustada ketta pöörlemist vastassuunas või lühise tekkimist. Veksellüliti koosneb ümberlülitavast kontaktist. Kahe veksellüliti õige ühendamine annab võimaluse nende kasutamiseks pikkades koridorides, kus ühest koridori otsast pannakse tuled põlema ja teisest koridori otsast lülitatakse välja. Elementide omavaheliseks ühendamiseks kasutatakse vaskkaablit PPJ-1,5 (kohtkindel paigalduskaabel PVC isolatsiooniga, soonte ristlõige 1,5 mm²). Kriipsude arv ühejoonelisel skeemil määrab kasutatavate kaablite soonte arvu. Kaabli kinnitamiseks boksi seinale kasutatakse kaablikinnitusklambreid mõõduga 8-12 mm. Teoreetilised küsimused: · Millisel pingel töötab skeem? · Millistest elementidest koosneb elektrivalgustuse installatsiooni skeem?