Kalevipoeg 17. lugu
lepikust, purustas ka sääre-, turja-, käe- ja küljeluid. Surnute kuhjad katsid maad.
Kui Kalevite ratsu poleks surma saanud ei oleks sellest lahingust pääsenud mitte
ükski vaenumees eluga. Võitnud sõja, lausus Kalevipoeg: ,,Tulge, sõbrad,
surmatöölta, vereväljalt, vennikesed! Lähme liikmeid puhkamaie, väsind keha
karastama!" Seejärel jagasid mehed sõjasaagi omavahel ära. Suurem palk läks
pealikule, kallim vara vanemale, kuld kuningale, hõberaha ülemaile, vaskiraha
väetimaile ja pennid poisteväele. Nüüd hakati üheskoos kodupoole sammuma.
Juhtumised põrgukatla juures
Kalevipoeg sammus oma sõpradega kodupoole võidusõnumit viima ning kui
nad olid jõudnud laande, tundsid suitsu ja nägid tuld. Nad lasid suitsul end
juhtida ja kohale jõudes nägid nad vanamoori, kes paja alla tuld tegi ja selles
lahjat leemekest keetis, ning hundipesa. Mehed otsustasid vanamoori juures öö
mööda saata, nad viskasid ka oma kapsapea potti ja lubasid memmekesel
annaabi.ee 
