"vaskelukal" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

rahvast kihas, vahel jälle päratu pikale vasktilale, mis vahetpidamata kõrvus ulgus. See oli ainus keel, mida ta kuulis, ainus heli, mis häiris maailma vaikust. 146 Siis ajas ta ennast kohevile kui lind päikese paistel. Äkki nakkas temasse kella maruhoog, ta pilk muutus imelikuks, ta jäi kella varitsema nagu ämblik kärbest ja hüppas siis järsku meeleheitlikult talle selga. Niiviisi kuristiku kohal rippudes haaras ta kella hirmsast kõikumisest sinna-tänna paisatuna vaskelukal kõrvakestest kinni, pigistas ta põlvede vahele, kannustas teda oma kandadega ja andis kogu oma jõu ning keharaskusega ta metsikule lennule hoogu juurde. Torn vappus, tema aga karjus ja kiristas hambaid, ta punased juuksed tõusid püsti, ta rind lõõtsus nagu sepalõõts, ta silm pildus leeke, kellakoletis aina hirnus ja hingeldas tema all. See polnud enam Jumalaema kiriku suur kell ega Quasimodo, vaid oli