kotkamuna, kotkamuna panid nad raudkübarasse ning kandsid koju kambrisse. Kolmandaks leidsid nad kala ja hõbekausi, kala panid hõbekaussi ning kandsid koju keldrisse. Merel kuuldi häälitsemist ja laulmist ning lugu läks liikvele, et üks neiu oli läinud oma kanaga merele ning näinud kaugel helkimas kuldmõõka, hõbeoda ning vaskambu, kui aga nendeni jõudis siis selgus, et neid valvab vasest vanamees. Vasest vanamees ütles, et kuldmõõk on Kalevite oma, hõbeoda on Sulevite oma ning vaskamm on Alevite oma. Vanamees aga lubas need kõik neiule anda kui ta talle naiseks tuleb. Neiu aga ei olnud sellega nõus, vanamees naeratas ning neiu komistas, kukkudes vette, kus ta uppus. Pärast läinud tema eit ja taat teda otsima, leidnud tema riided aga neiust polnud jälgegi. Äkki aga kostus vee alt hääl mis ütles: ,,Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene, merella on minu koda, alla laine salatare, kalakudus
annaabi.ee 
