Pigmendi tera suurusest, kujust ja struktuurist sõltuvad ka värvi ehedus ja läige. Värvi kattevõime sõltub pigmendi murdumisnäitajast ja osakeste peenusest. Esimesed pigmendid olid pärit kivimitest, savist ning loomsetest ja taimsetest allikatest Kaks kõige esimest kunstlikku pigmenti olid pliivalge (pliikarbonaat, PbCO3)2Pb(OH)2) ja Egiptuse sinine. Pliivalget tehti plii ja äädika (etaanhape, CH3COOH) segamisel. Egiptuse sinine on kaltsiumvasksilikaat ning seda tehti vasemaagiga (näiteksmalahhiidiga) värvitud klaasist. Neid pigmente kasutati juba teisel aastatuhandel ekr Loodusliku päritoluga raudoksiidpigmendid on värvitööstuses enimkasutatavad värvilised pigmendid. Neid, välja arvatud kollast pigmenti, iseloomustab hea valgus-, vee-, leelise- ja kuumakindlus. Anorgaaniliste pigmentide hulgas on raskemetallide oksiide, sulfiide, sulfaate, karbonaate,kromaate, fosfaate ja silikaat e. Vähe on kompleksühendeid, millest põhilisteks on Preisi sinine ja
tagasi. Inviduaalsel kujul avastas ja eraldas nikli rootsi mineraloog A.F.Cronstedt 1751 rootsi looduslikust nikkelarseniidist NiAs. Seda mineraali tunti juba palju varem saksakeelse nime Kupfernickel all ja seostati kiusliku Saksi mäevaimuga (ligikaudses tõlkes on Kupfernickel `vana Nick'i vask'), kes ei lase sellest maagist vaske sulatada. Tegelik põhjus seisnes asjaolus, et Kupfernickel(praeguse nimetusega nikoliit või nikeliin) oli väliselt väga sarnane vasemaagiga koostisega Cu2O(mõlemad mineraalid on ühesugust punast värvi). Cronstedti ei leidnud kaua aega tunnustust (teadlane suri enne seda 1765). Puhtamal kujul eraldas Ni rootsi keemik ja metallurg t. Bergman 1775, füüsikalised omadused määratleti täpsemalt alles 19. saj alguses( J. B. Richter,1804). Omadused Nikkel on lihtainena hõbevalge, kollaka läikega plastne metall. Ta on hästi töödeldav
annaabi.ee 
