Igiliikur
torudega ketas. Leiduri arvates pidi kogu kupatus igavesti pöörlema.
Keskaja konstruktsioonid tegelesid mõistagi tehnikamõtte toonasele
tasemele vastava igiliikuritega. Pöörlevad kettad varustati otsekui Bhaskara
eeskujul edasi-tagasi nõtkuvate kangide või pöördteljele lähenevate ja sellest
11
eemalduvate kuulikestega, loomaks järjepidevalt taastuva tasakaalutuse:
vihtidega vasarkangid, kuulikesed või elavhõbe asetuksid ratta pöörlemisel teljest
kord kaugemale, kord lähemale ning annaksid ratta ühel ja teisel küljel otsekui
erineva jõumomendi. Aga kahe silma vahele jäi tõik, et teljest kaugemale asetub
kuulikesi või vihte vähem kui jääb selle lähedale ja mehhanism seisab igal hetkel
tasakaalus.
Sellesama põhimõtte versioonid läbivad visalt tervet tehnika ajalugu.
Villard de Honnecourt kirjeldabki 1235. aastal Õhtumaade nähtavasti esimest
annaabi.ee 
