Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
B. 735, a. 1329) jne.
1343 rõhuvad võõrad (peaasjalikult on mõeldud vasallid ehk vasallidest isikud: milites et clientes
regis resp. milites et nobiles) kuulmata vägivaldse ikkega, naisi ja neiusid häbistades, omandust
ära võttes, eestlastega nagu sulastega ümber käies (Marburgi Wigand'i kroonika 31). Tõuseb
rahvuslik võitlus rõhujate vastu, nende toetajate, poolehoidjate ja suguvendade vastu. Eestlased
surmavad Harjus, Läänes, Saares kõige pealt saksa vasalle (quam plurimos vasallos ac
christianos - Wartberge Hermann'i kroonika; ,,oma isandaid ja. sakslasi" - sealsamas ja U. B.
814, 820; vanu ja noori, mehi ja naisi, Läänes 1800 hinge - Hoeneke). Harjulased resp. ülepea
Taanile alluvad eestlased valivad omale 4 kuningat, saarlastel on kuningas Vesse, ka liivlased on
omale kuninga oma vanemate hulgast seadnud. Peab arvama, et kõigile neile kuningaile olid
antud suuremad volitused, kui olid harilikel vanemail vanasti, olgu see siis ainult sõja puhuks kui