Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
võistelda, kuigi nad oma sõjalise tubliduse poolest Vana-Liivi rahvaste eesrinnas seisid. Juba
nende arv ei olnud suur ja võõras ike heitis järjest tumestavamaid varjusid nende elusse ja
vabadusse.
Kui me aga silma ette seame, et eestlaste täielikuks orjastamiseks õieti ära kulus ligi l1/2
aastasada ja selleks tarvis oli paavste ja piiskoppe, kaupmehi ja kodanikke, järjest korduvaid
ristisõdasid ja üleskutseid uutele, Mõõgavendade ordut ja Saksa ordut, vasallisid ja Preisi
abiväge, saame ettekujutuse imelikust vastupidavusest ja meelekindlusest eestlaste püüete
taotlemisel, kuigi neil ehk asjade seisukorra hindamine osalt puudulik oli, nii näit. Taani valitsus-
korra suhtes alguses, oma vanemate võimu suurendamise suhtes, ordu tõelise seisukoha suhtes,
ristiusu ja noorkristlaste suhtes.
Õieti veel selgemalt kui vahetpidamata võitlustes, milledest räägib Läti Hendriku kroonika, tuleb