Prantsusmaa Võõrleegion
oodatud konvoidele appiminekuks. Nii tuli reedeti patrullida ja vahel ka lahingut lüüa, ning
laupäeviti siis tihti matta langenud kaaslasi. Öösel lisandus sellele veel valveteenistus linna
ümber. Muusikat tegime vaid matuste või mõne tähtsama sündmuse puhul.
Toit oli meil viletsa-võitu, enamasti riis konservide juurde. Õnneks kuulus meie üksusesse üks
sakslasest lihunik ja nii käisime võimaluse korral aedades metsistunud sigu küttimas, et
suupoolist parandada.
Meie varustustranspordid muutusid lõppeks nii ohtlikeks, et meid hakati varustama õhuteel.
Kuna Cao-Bangi lennuväli osutus liiga väikeseks suurematele lennukitele, võeti nüüd appi
sõjasaagiks saadud vanad ,.tädi Ju-d". Nii oli neil nüüd jälle palju tööd meid jahukottide ja
laskemoonakastidega ,,pommicades". Säärastes oludes möödusidki minu viimased kuud
Põhja-Vietnamis võrdlemisi üksluiselt, kui välja arvata mõne toetuspunkti abistamine
annaabi.ee 
