Eesti XX sajandi algul
Vabatahtlike värbamine: 16. novembril võttis Eesti Ajutine Valitsus vastu otsuse
alustada Rahvaväe loomist. Selleks kavatseti värvata 25 000 vabatahtlikku vanuses
21-35 aastat. Loodeti neist formeerida diviis, milleks oleks kuus jalaväe-, üks ratsa-,
ja üks suurtükipolk. Kuid tekkisid raskused: 1) Puudus oli riietusest, jalanõudest,
veovahenditest, tööriistadest, relvadest, laskemoonast, hobustest, toidust. Saadi Vene
sõjaväeladudest ja rekvisitsioonide läbi, kuid varustusprobleem tervikuna jäi
lahendamata. 2) Vabatahtlike värbamine ei andnud loodetud tulemusi, tuli kokku
kõigest 2200 meest. Läbikukkumise peamiseks põhjuseks olid rahva seas valitsevad
meeleolud- sõjatüdimus, puudulik eneseusk (Ei peetud võimalikuks, et Eesti suudaks
võidelda Venemaaga), riigikaitse-alased juhtimisvead, enamlikud meeleolud.
Sundmobilisatsioon: 1. detsembril käivitati sundmobilisatsioon, sest vabatahtlike
värbamine ebaõnnestus.