Tõde ja Õigus II Terve tekst
Igas
teaduses! Alguses oli sõna, see on teaduse mõte. Ainult kahju, et meie keel on alles elav, sest
elav keel pole kunagi nii täpne kui surnud. Ladina keel on surnud, sellepärast on tema täpne.
Üldse, teate, täpne on ainult see, mis surnud; elav ei saa kunagi täpne olla, tema muutub.
Võtkem kas või need taimed! Praegu on nad täpsed, sest nad on kuivatatud. Aga oleks lastud
neil kasvada, mis oleks sündinud? Õilmed oleksid pudenenud, lehed oleksid pudenenud, varski
oleks närtsinud. ja kellel oleks sellest olnud kasu? Aga nõnda, kuivatatult, on neist teadusel
kasu, sest nõnda on nad täpsemad kui toorelt. Samuti: mis saaks teadusest, kui poleks surnud
inimesi. Kui inimene elaks igavesti! Te teate ju seda muinaslugu piiblist, muinaslugu surmast ja
patulangemisest? Et see on muinaslugu, selles meie, teadlased, ei kahtle." Nende sõnade
juures pöördus Timusk Indreku poole ja vaatas talle tungivalt silma, nagu tahaks ta teada, kas
see ehk selles kahtleb