Tiina hakkas inimesi vihkama, ta vastas neile samaga,mis inimesed talle.Tiina ütles vihahoos, et ta on libahunt, kuid vihahoos võib öelda ükskõik mida. Peremees ja perenaine imestasid, kui Tiina pärast sööki tänas jumalat, libahundid ei tee nii. Tol õhtul kui Margus Tiinat lasi, nägi Tiina räsitud välja, Margus arvas, et hundid olid.Margus lasi Tiinat tavalise kuuliga, kuid tõelise libahundi tapab vaid hõbekuul. Pärast seda Tiina sonis ,,Ma ei tea midagi Kiveste Kaarli varsast".Hundid tõid Tiinale selle varsa, sest kui huntidel polnud süüa, toitis Tiina nende poegi leivapalukestega.Tiinal oli huntide juures parem olla kui inimeste.Vanaema sõnad teose lõpus anuvad jumalal võtta patust puhta hingekese enda auriiki. Seega polnud Tiina siiski libahunt.Ta oli tumedat verd tüdruk, kes ei sobinud valget verd olevate inimeste hulka.Tiina tõekspidamised mõisteti hukka.Need teod temast siiski libahunti ei tee.
nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema patust puhas hingekene oma auriiki, issand, igavene jumal! Aamen!'' (lk. 46) Tammarude kasutütar oli enne surma haavatuna Marguse kuulist, soninud ning surejatel pole põhjust valetada. ''TIINA (ärgates): Margus! Margus! Huu! Hundid!! - (Õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kivesti Kaarli varsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestavalt.) Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähevad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende võlad, kui meie andeks anname oma.. (Huuled liiguvad veel tasa, langeb kokku - sureb.)'' (lk. 46) Libahunti saab tappa ainult hõbekuul, kuid Tiina suri tavalise kuuli läbi, sellest võib järeldada, et Tiina polnud libahunt.
et see metsapeni oli olnud Tiina. Tiina tapeti tavalise kuuliga, mitte hõbekuuliga. Räägitakse, et libasusi ei sure kui lasta teda tavalise kuuliga. Selleks, et tappa libahunt tuleb lasta teda hõbekuuliga. See tunnistab ka, et Tiina ei olnud libagunt. Kuigi, et Tiina oli libahunt tunnistab ka tema enda öeldud sõnad enne surma, et ta toitis teisi hunte leivaga. Kuid samas ka enne surma kui ta sonis sositavalt, et ,,Mina ei tea midagi Kivest Kaarli varsast!" See lause vaidleb vastu sellele, et ta on soend. Kuna inimene sonides räägib tõtt. Mina väidan, et ta ei olnud libahunt, kuna ta suri kui teda lasti tavalise kuuliga ja libahuntide tapmiseks on vaja hõbedat kuuli. Tõnis Luik 9.c
toitus marjadest ning lihast mille hundid murdsid. Lisaks räägib Tiinale kaasa see, et pärast sööki käed ristas ja jumalat tänas. Kui ta oleks libahunt siis ta ei tohiks jumalat tänada. Tiina sai huntidega läbi kuna ta üldse kõikide loomade vastu hea. Ta andis huntidele leiba süüa ning huntid jätsid murtud lamba Tiinale. Selletõttu tahtis üks hunt Marguselt noa pealt leiba võtta. Enne suremist ütles ta sonides, et ta ei tea murtud varsast mitte midagi. Sonides räägivad inimesed ainult tõtt. Peale surma ütles vanaema ,,Ja võta tema patust puhas hing," sest ta teadis siis, et Tiinale oli tehtud ülekohut. Kuigi osad faktid osutavas selles suunas, et Tiina oli libahunt, leian ma, et Tiina ei olnud libahunt
osanud. Küllap elas tüdruk samas onnis kus nad ka emaga elasid. Viimases vaatluses oli ta väga kehva väljanägemisega, aga kui ta oleks olnud libahunt siis ta oleks näljas olles ju mõne looma maha murdnud. Kui hundid läksid lambaid murdma siis Tiina läks nendega sellepärast kaasa kuna ta tahtis neid ümber veenda, et nad ei läheks lambaid murdma aga kui Margus läks hunte minema peletama lasi ta kogematta Tüdrukut. Sonides enne surma ütles, et ei tea Kivesti Kaarli varsast midagi, miks peaks keegi enne surma valetama ja veel sonides kui sa ise ei tea mida sa ütled. Tiina tapeti tavalise püssi kuuliga aga libahunte tapetakse hõbekuuliga. Vanaema luges pärast surma palve milles ütles:,, võta tema patust puhas hingeke enda auriiki!" Minu arvamus kas Tiina oli libahunt on eitav, ning talle tehti liiga. Kuidas on võimalik tappa libahunt tavalise püssikuuliga? Ka vanaema sai sellest lõpuks aru ja sellepärast ta palvet lugeski
poegadele leiba... (Suures erutuses.) Mis te tahate minu emast! Mis te tahate... (Korjudes.) Ära löö! (Kõne asemel valus inisemine, pea langeb longu.) MARGUS (meeleheitel). Tema sonib! VANAEMA (raskelt). See on surm! TIINA (ärgates). Margus! Margus! Huu! Hundid!! -(õnnelikult.) Süüa andsid minule! (Naeratades.) Või jalad harkis all nagu kunagi poisil! See nüüd minu noorik!... (Äkki erutatult.) Mis te tahate minust! Mina ei tea Kiveste Kaarli varsast! Ema! Ema! (Tahab üles tõusta, südantlõhestavalt.) Ema! (Langeb tagasi, tema silmad lähevad laiali lahti.) Ja anna neile andeks nende võlad, kui meie andeks anname oma... (Huuled liiguvad veel tasa, langeb kokku -sureb.) Margus surub Tiina silmad kinni ja nutab, nurgas nuuksub Mari, Jaanus seisab tummalt, kokkupandud kätega. VANAEMA {kummargil surnu üle, loeb juba ammugi pomisedes surnupalvet, aga nõnda, et ainult viimased sõnad kuuldavale tulevad)... Ja võta tema
annaabi.ee 
