Viivi Luik "Varjuteater"
Ta läks ise kohale ja sõimas esimesel ametnikul, keda ta nägi, näo täis kõigis
kolmes keeles, mida tema kui korraliku Sveitsi kodaniku kohus oli osata. Perfektses
itaalia keeles. Perfektses saksa keeles. Perfektses prantsuse keeles. See võttis
aega, kuni kõik kolm keelt olid läbi võetud.
Ametnik kuulas kannatlikult. Kui härra B oli lõpetanud, tõusis ametnik püsti, tuli
tumepruuni massiivse puubarjääri tagant pidulikult välja, kohendas oma
varrukakaitsmeid, jäi otse härra B ette seisma, mõõtis teda pealaest jalatallani
hukkamõistva pilguga ja lausus jäiselt: ,,Teate, signore, meie siin oleme neid asju
ajanud juba kaks tuhat seitsesada kuuskümmend neli aastat. Meie teame, kuidas
neid asju aetakse."
Härra B tunnistas hiljem seda lugu jutustades, et teda ajas segadusse kõige rohkem
see arv kuuskümmend neli. See mõjus talle masendavalt ja ta tundis selle arvu ees
iseäralikku aukartust. Mida oligi tema maharahustamiseks vaja.
annaabi.ee 
