Kass kõrtsis ei käi. u Eks ämm söö kodus sütt. i a muutub eks väga arva. Sõnades tuba, uba, luba, muna, nuga. tants: tantsu > tantse väär: väära > vääri karts: kartsa > kartsu nali: nalja > nalju tönts: töntsi > töntse mõõn: mõõna > mõõnu kruus: kruusi > kruuse vaba: vaba > vabu loits: loitsu > loitse varn: varna > varnu Võrdlusastmete moodustamine Keskvõre 1) A tüvi + m 2) AV a või u tüvelised a e ja u e +m Ülivõrre 1) kõige + keskvõrre 2) vokaalivahelduseteel NB! vokaalivahelduse teel ei saa moodustada ülivõrret, kui 1) keskvõrde tüvevokaal on a või i 2) kui sõna on II vältes ning a või i tüveline tumm: tumma > tummem > tummim hull: hullu > hullem > kõige hullem Leia AV, nõrk või tugev tüvi, tugevnev või nõrgenev. retkele retk: retke: retke VV N
` graavis tähistab kolmandat väldet vastava sõna(osa) ees (`valge, `käised, `silku, `aeti, `ümber`ringi, üle`aidne), v.a ühesilbilised sõnad, mis jäävad märgita. Sulghäälikute välteid märgitakse nagu kirjakeeleski (nt vakk : vaka : vakka). ´ akuut märgib kaashäälikute peenendust (palatalisatsiooni) tähe kohal või kõrval (nt sal, tah· `tahtis'). i ülilühike i konsonandi ees märgib eespoolset peenendust (eespalatalisatsiooni) (nt naikka `nakkisid, puupulki, varnu'). ä ja e vahepealne häälik saarte murdes (nt pl `peal', `kima `käima'). ng-ühendi nõrgaastmelisele vormile vastav häälik saarte murdes (nt löad `lõngad', kiad `kingad'). æ kõrisulghäälik Võru murdes sõna lõpul (mitmuse nimetavas pääæ `pead', dainfinitiivis seläteæ `seletada', käskivas kõneviisis annaæ `anna' vm). ¦ ühenduskaar osutab hääldusseostele (nt ma¦i tia `ma ei tea'). Kõrisulghäälikust võib
annaabi.ee 
