Vanausulised Eestis
jäid nende järglased elama Tallinna piirkonda. 1807. aastal ehitati Tallinnasse vanausuliste
palvemaja. 18. sajandi algul tegutses Räpinas mõnda aega vanausuliste klooster, mis aga
hävitati 1722. aastal. Räpina vanausulised kolisid ära Narva lähedale Mustjõe piirkonda.
Aastast 1740. on andmeid vanausuliste palvemaja avamisest Kükital, andmeid on veel
palvemajadest 19. sajandi alguses: Kasepääl, Kallastel, Mustvees, Varnjal, Piirissaarel ja
Kolkjal. Vanausulised ei tunnistanud Vene Keisririigi ametlikku riiklikku õigeusku.
18. sajandi lõpus asus Peipsiveere kaluriküladesse arvukalt vanausulisi Vitebski ümbrusest,
Novgorodi ja Tveri kubermangust. Ehitati mitmeid palvemaju. Novgorodist Eestisse
põgenenud kaupmees Nikitin ja üks Moskva bojaar tõid kaasa kirikuraamatuid ja muid
liturgilisi tarvikuid. Nikolai I valitsusajal vanausuliste pühakodasid suleti ja lammutati.