EKA I Essee - Surm eesti kirjanduses
ei kuluta vaid pigem eelmainitud alernatiivile, siis nad saavutavadki teatud vabaduse. Müller
seletas oma jutluses, et lapsed ja noored ei karda surma, sest nende patukoorem on väiksem
kui täiskasvanutel, kelle eksimuste hulk on hulga suurem. Vaatamata surma põlgamisele leidis
Müller, et surm on midagi, mida oodata ja serveerib seda ka kui rõõmsat sündmust, sest kui
viimne päev saabub siis saab inimene kokku oma lunastajaga. Ta leidis koguni, et elu on
justkui halb uni ja surm varjuuni. Seni kuni see päev aga tuleb, peab inimene võitlema patu
vastu ja tegelema meeleparandusega, et hoida kurat endast eemal.
Surma kutsus rõõmsalt vastu võtma ka 17. sajandi matuseluule, kus lubati taevas ees ootavat
märgatavalt paremat elu. Lisaks prooviti läbi matuseluule inimesi trööstida, juhtides neid
eluvaevades ikka Jumalale lootma ja meenutades neile ristiusu põhitõdesid, et Jumala poeg on
ohverdatud inimkonna hüvanguks ja lunastuseks.
18