"varjutusaeg" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

käia, nagu seda vana Diogenes * tahtis. Lisage siia veel juurde, et puhus väga külm tuul ja jaanuar pole eriti sobiv kuu, et inimkonda katsuda tagajärjekalt sellele tsivilisatsiooni astmele tõsta. See kuub juhtus mu silma alla sattuma, ma võtsin ta vastu ja jätsin kohe maha oma vana musta urbi, mis minusugust hermeetikut kaugeltki hermeetiliselt ei katnud. Nii olen ma siis sarlatani riides, nagu püha Genesius.* Mis parata! See on ajutine varjutusaeg. Aga isegi Apol-lonil tuli kord Admetose * juures sigu karjatada!» «Olete ka ameti valinud!» vastas ülemdiakon. «Olen teiega nõus, mu õpetaja, parem on filosofeerida ja luuletada, puhuda ääsis lõket või taevast tuld hankida, kui kanda kasse mööda tänavaid. Ja seepärast, kui te mind hõikasite, tundsin ma ennast sama rumalana kui eesel praevarda ees. Aga mis teha, aulik härra? Iga päev tuleb ju elada, ja kõige ilusamad aleksandriinid ei vääri üht tükki Brie juustu hamba all